|
|||
 |
 |
 |
|
|
||||||||
|
||||||||
 |
|
 |
 |
 |
|
LÜHIÜLEVAADE INDIAANI ELLUSUHTUMISEST Kultuurilised väärtushinnangud: Perekond – klann vs nn tuumikpere; Pärimuse edasi andmine – suuline vs kirjalik; Rahu – harmoonia, kosmiline harmoonia, indiviidi vaatlemine kogu kosmose kontekstis vs individuaalne rahu ja harmoonia; Õnn=vaimne harmoonia vs õnn=rikkuse kogumine; Tervis – keha ja hing on üks tervik, tervis=keha ja hinge harmoonia loodusega; Aeg – nüüd ja praegu, tsükliline vs lineaarne. /Vanaisa: "Ei ole olemas mingit 'täna' ja 'homme' – kogu aeg on üks. Ei ole ka mingit 'siin' ja 'seal' – kõik kohad on üks". Larry Merkulieff, Alaska aleuut: "Kui meil on hirme, siis me projitseerime need tulevikku, tulevasse aega, mida pole veel isegi olemas. Kui meil on süütunne, siis me elame minevikus, möödaläinud aegadel tehtud asjade pärast. Ainus koht, kus sa võid leida Looja väge, on olla siin ja selles hetkes"/ Vaimsus. Vastupidiselt läänelikule vaimsusele on religioon elulaad. Paljudes indiaani keeltes puudub sõna "religioon". Selle asemel tuntakse mõistet "püha". Vaimsed praktikad on igapäevase elu kõigi aspektidega ühte lõimunud; vaimsus on oluline nii üksikisiku, perekonna, sugukonna kui terve kogukonna harmooniaks ja tasakaaluks. Samuti tajutakse pühaduse rüvetamist tervele kogukonnale kahjutoovana, mitte lihtsalt inimese isikliku eksimusena. Tseremooniad – kogukondlikkus vs euro-ameerika nu:age-vaimsuse radikaalne individualism. Üksikisik on alati oma kogukonnaga sümbiootiliselt seotud. Näiteks nägemuseotsingu puhul inimene küll eemaldub 4ks päevaks paastuma-palvetama, kuid terve kogukond või selle mingi osa abistab teda, kui ta tseremooniaks valmistub ning seejärel palvetab kogu tseremoonia vältel lakkamatult tema eest. Isegi kui selle inimese eesmärgiks on saada isiklikku väge või abi ja juhatust, teeb ta seda lõppkokkuvõttes oma kogukonna hüvanguks. Omand – kasutatakse vaid seda, mis hädavajalik, jagamine vs kogumine ja eraomandus; KES MA OLEN vs MIDA MA OLEN SAAVUTANUD; Vanus=(elu)tarkus ja elukogemus. Albert Laughter, navaho /dine/: "Need on meie oma suguvõsa vanemad, keda me kuulame, kes vastavad küsimustele ja annavad meile meie traditsiooni. Kui vanad inimesed räägivad, siis me kuulame, sest vaim kõneleb nende kaudu, vaim on nendes. Kui me räägime vanade inimestega, siis vanad vaimud on nendega ja räägivad nende kaudu. Sedaviisi me vastame noorte küsimustele." Töö – siis kui vajalik ja see, mis vajalik, mitte nn töö töö enese pärast; Koostöö vs võistlus, ei võistelda ega võrrelda ennast teistega; Juhid – sõna otseses mõttes 'rahva teenrid', mitte isandad. Elu põhimõte - harmoonia (ilu), millest tuleneb heaolu ja üldse kõik hea siin elus. Õige mõtlemise, vastutustundliku tegutsemise ja rituaalide korraldamisega hoitakse maist elu tasakaalus. "Meie ei vaja kirikut või templit selleks, et rahu otsida, sest meil on põlislooduse templid. Meil ei ole vaimseid juhte, sest meie süda ja meie Looja on meie ainsad juhid." Elu/looduse/universumi saladuste austamine ja võtmine sellistena nagu need on, ilma liigse tungimiseta nende olemusse. ...Ent kaugeltki mitte kõik, mida iga indiaanihõim tegi, ei olnud imeliselt loodussäästlik ega alalhoidlik. Chaco Kanjoni anasazid hävitasid metsade maharaiumisega oma keskkonda ning aitasid ise kaasa oma tsivilisatsiooni hävingule. Potlach-pidude ajal põletasid kvakiutlid kuhjakaupa kanuusid, tekke ja muud varandust lihtsalt selleks, et demonstreerida oma üleolekut – potlatch on arhetüüpne näide ohjeldamatust ületarbimisest staatuse nimel. Tasandikuindiaanlased tapsid (enne hobuste saamist) märksa rohkem piisoneid kui nad vajasid, mõnikord koguni kuni 900 looma korraga. Elu peetakse teekonnaks, mis tuleb ette võtta hea ja kerge südamega. See vaimulaad, milles iga samm astutakse, määrab ära sihtkoha. Selle asemel, et rõhutada lunastust järgmises elus, keskenduvad uskumused "eluraja" otsimisele siin ja praegu – pigem olemisele kui saamisele. "Paradiis on meie ümber ja meis endis ning me võime jõuda sinna igal ajal. Looja on meie ümber ja meie sees – tema on paradiis on. Inimene ise teeb oma olemise põrguks, selle asemel, et paradiisis elada." "See, mida sa arvad sellest, mida sa teed, võib olla isegi olulisem kui see, mida sa teed." /hopid/ Aduha-tseremoonia Kinkimistseremoonia, mille käigus jagatakse laiali hiljaaegu surnud omaksele kuulunud esemed. Kui pereliige või sugulane lahkub, siis kogub tema lähisugulane lahkunule kuulunud asjad kokku ning otsustab, mis võiks kellelegi vajalik olla. Selleks võib kuluda aasta, teised lähedased abistavad teda. Lõpuks tulevad sõbrad-sugulased kokku ja toimub tegelik laiali jagamine. Kingitusi saavad ka inimesed, kes asju kokku panna aitasid. Meenutatakse minevikku ja lahkunut tema eluajal ning iga kingisaaja ütleb midagi tema mälestuseks. Kotkamees /oglaala/: "Vanadel aegadel kinkisid indiaanlased alati asju laiali. Kui me olime tasandikul ja küttisime piisoneid, siis oli meil olemas kõik, mida me vajasime ning me pidasime ennast rikkaks. Meie meelest oli mees siis rikas, kui ta oli hästi söönud ja vaba ja istus hea hobuse seljas. Kui sa suutsid oma elukaaslast ja järglasi ülal pidada, siis olid sa rikas. Nüüdsel ajal elavad paljud indiaanlased majades ning neile koguneb igasuguseid asju. Nad tunnevad, et nad võivad need asjad ära anda, kui omanik sureb. Kui sa õpid vähemaga elama, siis ei muretse sa selle pärast. Sa õpid vabastama ennast kogu üleliigse kraami tarbetust koormast." Sugulussuhete loomise tseremoonia /tšokto/ Indiaanlase jaoks on 'orb' halvim, mida inimese kohta öelda saab. Teine perekond või suguvõsa võtab noore (ka keskealise või vanema inimese) oma sugulaseks /vanasti: lähisugulased hukkunud sõja v haiguste tõttu; tänapäeval: alkoholismist põhjustatud surmajuhtumid/. Öeldakse: "Ta on nii õnnetu. Me peame aitama. Saagu temast meie tädi (õde, vend, nõbu, lapselaps)." Tseremoonia kindlustab, et mitte keegi ei ole orb, kedagi ei ole üksi jäetud. Tuuakse piip, tekid, uuemal ajal ka tool. Inimene istub salveiokste peale, tekk õlgadel. Lauldakse laule. Kotkasulg seotakse juustesse koos taiarattaga (toornahast ja värvitud või okasseaokastikandiga kaunistatud). Taiaratas sümboliseerib ühendust 4 ilmakaarega ja elusõõriga. Juuksed sümboliseerivad inimese elu, kätkevad endas inimese tarkust ning ühendust minevikuga. Tseremoonia kindlustab, et mitte keegi ei tunne ennast üksi jäetuna. See sugulus on niisama tugev kui veresugulus. Üleminekuriitus /Oglaala/ 14-15 aastane noor mediteerib oma koha üle ilmakõiksuses. Sarnaneb nägemuseotsingule, istutakse 4 ööd-päeva ilma toidu ja/või veeta, mediteerides oma eksistentsi küsimuste üle. "Kes ma olen?", "Mida ma siin teen?", "Mis on minu eesmärk?" Tseremoonia aitab inimesel oma vaimse olemusega kontakti leida. "Traditsionaalsed kultuurid annavad noorele toetava raamistiku, mille piires ta saab oma initsiatsiooni lõpule viia ning uues täiskasvanu seisuses ühiskonda tagasi integreeruda. Meie kultuuris puudub täiskasvanuks-saanud-noorte reintegreerimiseks niisugune kontseptsiooniline raamistik ja rituaalistik. Seetõttu püsibki jätkuvalt noorte ja vanade vahel tohutu kuristik ning kumbki pool vaatab teist kahtlusega ja naeruvääristades." - Robin Sylvan Nägemuseotsing Ettevalmistusaeg aasta kuni poolteist aastat – palved, puhastumine, paastumine. Eesmärgid - leida oma koht inimeste hulgas /hõimus, kogukonnas/, kuidas olla inimestele kasulik; paremini mõista juba saadud nägemust; valmistuda Päikesetantsuks; paluda Loojalt inimestele abi või mingit kindlat teenet; tänada juba saadud abi eest; leida, kui lähedal me oleme kõikidele asjadele/olenditele, eriti Wakan-Tankale. Ohverdamine, annetamine. Vastupidiselt läänelikule mõttelaadile, kus püütakse saada midagi mittemillegi eest, rõhutatakse, et kõige eest tuleb maksta. /Endistel aegadel oma ihu küljest naharibade lõikamine või sõrme maha raiumine, tänapäeval paastumine, nägemuseotsing/. Palve. Inimesed palvetavad südamest selle eest, mida nad oma ellu vajavad, aga põhiliselt palvetatakse teiste eest. Mõeldakse korraga kõikide elusolendite peale. Päikesetantsu ajal kõige sagedasem lause, mida võib kuulda: "Et inimesed võiksid elada, et inimesed elaksid!" Tänamine. Kõige olulisem asi üldse, antakse omalt poolt midagi tagasi/vastu /näiteks inimene, keda tervendatakse, hakkab teisi aitama, saab edaspidi ise tervendajaks/. "Me täname Idakaart, sest igaüks tunneb end hästi, ärgates hommikul ja nähes kirgast valgust Idakaarest paistmas; ja kui päike Läänekaarde looja läheb, siis me tunneme end samuti hästi ja oleme rõõmsad, et me oleme terved, niisiis me täname Läänekaart; ja me täname Põhjakaart, sest kui külmad tuuled tulevad, siis on meil hea meel, et me oleme elanud niikaua, et näeme jälle lehtede langemist; ja me täname Lõunakaart, sest kui kevadel lõunatuul puhub ja kõik jälle ellu ärkab, siis on meil hea meel, et me oleme elus ja näeme, kuidas rohi kasvab ja kõik taas haljendab. Me täname Kõueolendeid, sest nemad on vaimud, kes toovad vihma, mille Looja on neid valitsema pannud; ja me täname Maad, keda me oma emaks kutsume, sest Maa kannab meid ja annab meile kõike, mida me vajame." - Charley Elkhair, lenapi Sõna jõud. Kõneldes valitakse hoolikalt sõnu, sest iga sõna kätkeb endas suurt tähendust. "Kõik, mis on öelda, sisaldub sõnades. See on tõde. Midagi muud ei ole." Et iga sõna ning viis, kuidas see kuuldavale tuuakse, on tõe seisukohalt kaalukas ning et kõnelejal lasub öeldu eest vastutus, siis kasutatakse sõnu nii säästlikult kui võimalik. Keegi ei aja "tühja juttu", keegi ei lobise. Ennustustest ja ettekuulutustest. "Vanaisa", Stalking Wolf, apatši teadmamees ja jäljekütt. Teinud 103 suuremat ennustust, neist 65 on juba täide läinud: "Tulevik ei ole üksainus, on mitu tulevikku. "Praegu" on justnagu käelaba, pihk, iga sõrm on üks võimalik tulevik, millistest üks on alati kõige tugevam." Oma ennustusi tehes rääkis ta alati võimalikust tulevikust. "Kui inimene oskaks teha õigeid valikuid, siis suudaks ta võimaliku tuleviku suunda märgatavalt muuta. Seega ei tohiks ükski inimene tunda end tähtsusetuna, sest selleks, et muuta inimkonna teadvust läbi Vaimu-kes-liigub-kõikides Ei piisa sellest, et inimene on rõõmus ja õnnelik lihas, ta peab olema ka rõõmus ja õnnelik vaimus. Ilma vaimse õnnetundeta ja ekstaasita on elu pinnapealne. Ilma Vaimu asjade otsimiseta on elu poolikult elatud ja tühi. Ja vaimse elu all ei mõtle ma ühe nädala ühes päevas ühe tunni eraldamist, vaid iga päeva igas hetkes Vaimu asjade otsimist. Tuleb täna elada nii nagu siis, kui sa teaksid, et sul tuleb homme surra. Järgmise päeva suhtes ei saa mitte keegi kindel olla, aga me peame elama igat päeva täielikult, lihas ja ennekõike Vaimus. Pole oluline, et igaüks mäletaks, kes me olime, vaid see, et me teeksime positiivse muutuse Vaimus-kes-liigub-kõikides Ei piisa aga sellest, kui otsida Vaimu asju isiklikul tasandil. See on isekas ja need, kes lihtsalt otsivad vaimseid maailmu iseenda tarbeks, need ei tööta selle heaks, et muuta Vaimu, kes liigub läbi inimteadvuse. Selle asemel nad hoopis põgenevad, poevad peitu oma vastutuse eest ning kasutavad oma tarkust iseenda üles kiitmiseks. Vaimne inimene peab töötama põhimõtte nimel, põhjuse nimel, Otsingu nimel, mis on iseenda üles kiitmisest kaugelt suurem – mõjutada Vaimu, mis võib mõjutada inimese suunda hukatusse. Vaimne inimene peab võtma Maa tarkuse ja filosoofia ning tooma selle tagasi nüüdisaegsesse ühiskonda. Püüda elada vaimset elu moodsas ühiskonnas – see on kõige raskem tee, mida inimene käia saab! See on valu tee, eraldatuse ja kõikuma löönud usu tee, aga see on ainus tee, mille kaudu meie Nägemus võib tõeluseks saada. Meie hulgad on laiali hajutatud, vähe on neid, kes kõnelevad meie keelt või mõistavad asju samamoodi nagu meie. Selle tõttu me käimegi seda teed üksi, sest iga Nägemus, iga Otsing on ainulaadne ja vastab just sellele inimesele. Maa on suremas. Inimese hukatus on lähedal, väga lähedal ning me peame kõik üheskoos töötama selle nimel, et seda hävingusuunda muuta. Me peame maksma oma vanaisade-vanaemade eksimuste eest, sest me oleme kaua aega olnud ühiskond, mis tapab oma lapselapsi selleks, et oma lapsi toita. Me ei saa puhata ja me ei tohi minema joosta, juba liiga paljud on endistel aegadel minema jooksnud. Väga kerge on elada vaimset elu inimestest eemal, aga Nägemuse tõde pannakse vaimses elus proovile ja see võib teostuda üksnes siis kui elatakse ühiskonna läheduses." Larry Merkulieff, Alaska aleuut: "5-da sõõri maailm – kõik 4 püha jõudu (punane, valge, must, kollane) tuleb uuesti ühendada. 5-da sõõri maailma liikumine – puhastumise aeg." Märgid puhastumise algusest: kui lapsed toovad vaimu/vaimsuse külasse tagasi; kui noored hakkavad kõnelema vanemate tarkusega; kui juhienergiad liiguvad naiselikkuse suunas (peast südamesse); kui 100 kotkasule sõõr valmis saab; kui valge piison tagasi tuleb. Tõlkinud-koostanud SpiritRaver
********************************************************************
VAIMUDETANTS Vaimudetants on tseremoonia maa uuestisünni ning maa hoidjate endisaegse õndsa elu taastamise nimel. Pole imeks pandav, et usk sellesse saavutas oma kõrghetke 19. sajandi lõpus, ajal, mil piisonite, maa ja selle põlisameeriklastest valvurite hävitamine oli haripunktis. Aastatel 1888-1890 lähetasid mitmed erinevad hõimud saadikuid Wovoka-nimelise mehe juurde, kes väitis end olevat nägemustenägija ning kelle paljud meeleheitel indiaanirahvad olid Messiaks kuulutanud. Wovoka kinnitas, et pärast seda kui ta lühikeseks ajaks suri, olid Vaimud näidanud talle teatavaid liigutusi ja laule. Sarnaselt Kristusele jutlustas ka Wovoka vägivaldsusetust ning tulevaseks õnneks valmistudes hülgas enamik hõime oma sõjakad tavad. Tants levis kiiresti erinevate indiaanirahvaste hulgas ning sedamööda kuidas see levis, omandas see lisatähendusi. Usuti, et Vaimudetantsu tantsides võisid sa külastada sugulasi, kes olid oma maisest kehast lahkunud. Kuna niivõrd paljud põlisameeriklased olid oma sõbrad ja sugulased kaotanud, siis oli tseremoonia see aspekt iseäranis tervendav. Lakootad, šaieenid ja araapahod avardasid selle tähendust edasi, peale seda kui neile oli unenägudes öeldud, et teatavate mustrite kandmine rõivastel kaitseb neid lahingus. Need uskumused tõrjusid küll hirme umbusklikelt ja mõnigi kord vaenulikelt valgetelt pealtvaatajatelt tuleneva ohu ees, ent osutusid lõppude lõpuks asjatuteks. Vaimudetants ühendas indiaanirahvaid, isegi hõime, kes tava järgi olid vaenujalal. Nende rühmade ühtekuuluvus kohutas valitsusametnikke, kelle suurimad hirmud olid tõeks saanud aastaid varem, siis kui araapahod, šaieenid ja siuud ühinesid, et lüüa Custerit. Nagu eelpool mainitud, ei pooldanud enamik Vaimudetantsu tantsijatest sõjakat käitumist. Ometigi vastas valitsus sellele indiaani kommete tormilisele levikule Vaimudetantusu tantsijate mahalaskmisega Wounded Knees, rahumeelse tseremoonia ajal. Isegi naisi ja lapsi tulistati selga, kui nad põgeneda püüdsid. Paljud ütlevad, et see oli kättemaks Little Big Horni veresauna eest, kuna seitsmes ratsavägi oli taas asjasse segatud. Võibolla oli valitsust heidutanud ka selle tantsu vaimne jõud. Tollase ajaloolase James Mooney sõnutsi teatasid Ühendriikide väesalgad üht Vaimudetantsu jälgides, et olid tantsu alguses näinud umbkaudu 125 inimest ja tantsu lõpus kaks korda nii palju, samal ajal kui ühtki uut tantsijat ei olnud ringi tulnud. Vaimudetants on tõepoolest maagiline. Gabriel Horn, raamatu Native Heart: An American Indian Odyssey autor, keda tuntakse ka Sügise Valge Hirvena, ütleb, et Vaimudetantsu tantsijate vaimud on alati kohal: „Minneapolise Kunstiinstituut pani välja esimese ja ainsa näituse Vaimudetantsu särkidest ja rüüdest, mida olid kandnud nii mehed, naised kui lapsed. Ruum oli musta värvi ja rõivad rippusid kahes sõõris. Sa võisid isegi näha kuuliauke ja vereplekke särkidel, mis pärinesid Valitsuse käsul Wounded Knees Vaimudetantsu tantsijatele korraldatud tapatalgust. Nii mõnigi põlisameeriklane läks näitusele, vanemad inimesed ja ka noorrahvast. Muuseum hoidis näitust öösel lahti, lausa meie pärast. Me istusime sõõris, ümbritsetud noist Vaimudetantsu särkidest ja rüüdest ning andsime püha piipu käest kätte. Me kuulatasime, et kuulda seda, mida me võiksime kuulda ning vaatasime, et näha seda, mida me võiksime näha. Me soovisime ühendusse astuda nende inimestega, nende vaimudega, nende minevikuviirastustega, et taas ühineda ning näidata neile, et me kanname endiselt edasi seda armastust maa vastu. Ma ei unusta iialgi seda ööd, kui odžibve vanem Vana Mees Bill mulle ütles: “Meid oli ainult 14, kui me Vaimudetantsu särkide ja rüüde keskele istuma läksime. Vaata nüüd kogu seda rahvast.” Ma vaatasin üles ja nägin, mida ta silmas pidas. Tund aega hiljem istusime lauas, vaadates üksteisele otsa. Kes olid kõik need inimesed? Rahvast oli väga tihedalt koos. Teine kord tuli näitusele minu õpilane. Ta nuttis ühe Vaimudetantsu särgi kõrval. Ma vaatasin särgi sisse, et rääkida talle selle lugu, sest igaüks jutustas oma lugu. Seal oli särgi kandja perekonnanimi ja selgus, et see oli olnud tema vanaisa särk. Tal ei olnud mingitki võimalust seda enne näitusele minekut teada saada.” Vaimudetants toimub ka tänapäeval, ainult eraviisiliselt. “Seda tantsitakse samadel põhjustel,” ütleb Sügise Valge Hirv, “selle pärast, et me kaotame paljud oma sugulased vähktõve ja alkoholi tõttu ning kuna maa vajab hädasti tervendamist.” Native American Healing. Part I. The Ghost Dance www.spiritalk.net/nahealin.htm Tõlkinud SpiritRaver
++++++++++++++++++++++++++++++++
SUURE VAIMUDETANTSU LUGU Robert Ghostwolf Nad ütlevad, et on möödunud enam kui sada aastat sellest ajast kui korraldati viimane suur Vaimudetants. Paiuute taiatark Wavoka juhatas Nevada kõrbes seda Vaimudetantsu. Hiljem viisid šaieeni rändjutlustaja Okassiga ja araapaho Istuv Sõnn Suure Prohveti Kanichi ta Kanichi wa õpetussõnad oma rahvastele. Nad kõnelesid Suurest Prohvetist, kes oli ilmutanud end Vaimudetantsul viibinud inimestele. Nad viisid tema õpetused teiste hõimudeni, kes Suurtasandikul elasid. Kurb sündmus Wounded Knees on viimane Vaimudetantsuga seonduv mälestus. Tapeti sadu siuusid, kes olid teel osa võtma pühast tseremooniast, et tuua rahumeelset muudatust elulaadi, mis näis haihtuvat nende silme all. Nende hulgas oli ka nende juht, pealik Suurjalg. Nood, kes veresaunas ellu jäid, jäeti koiottide, raisakotkaste ja kärekülmade Dakota lumesadude hoolde. See on selle maa inimeste kustumatu, südantlõhestavalt kurb mälestus. Aga mida see Vaimudetants tähendas? Mida tähendas see “Messianistlik Liikumine”, mis tänini vapustab maailma, kuigi mõistet Vaimudetants praegusel ajal peaaegu ei mainitagi? Kes oli see mõistatuslik Prohvet või Olend, kes nii paljusid meeli liigutas? Mispärast oli see rahumeelne tseremoonia ümbritsetud sedavõrd suurest hirmust, hirmust, mis sigitas selle tõkestamiseks niivõrd äärmuslikke abinõusid. Tänasel päeval on väga vähe neid, kes seda teavad ja võivad sellest rääkida. See on muistne tarkus, mis möödub meie silme eest. See möödub koos elulaadiga, mis õilmitses kunagi siin, sellel kunagisel külluslikul ja saladuslikul maal, mida meie nimetame Ameerikaks, teised aga kutsuvad … Kilpkonnasaareks. See on lugu Vaimudetantsust. See pole kavandatud olema ajaloosündmuste aruanne. Kirjalikud ülestähendused selle kohta, mis avalikuks sai, on endistviisi olemas. Need ülestähendused asuvad Boston Globe'i arhiivis ning neid võib leida, kui meie raamatukogudest hoolikalt otsida. Pigemini on see lugu Vaimudetantsu vaimsusest. Lugu, mis üritab välja tuua kõrgemaid tõdesid, mis ümbritsevad sündmusi, mis viisid Vaimudetantsuni ning seda, mis meie mõistatuslikus minevikus tegelikult toimus. Minevikus, kus paljusid tõdesid on mugandatud ja kohandatud ajastu äranägemise järgi. Minevikus, mis on hirmu tõttu ära klanitud ning kus on varjul selle maa ja tema võrratute rahvaste tõeline vaimsus. See lugu on mõeldud kõikidele rahvastele, sest me võime nüüd tõepoolest näha, et sellest maast on saanud kõigi kultuuride, kõigi uskude ja kõigi rasside maa. Jah, võibolla koguni galaktiline maa, kus kõik olendid kõikjalt kosmosest annavad teada oma kohalolekust, valmistudes uue maailma, uue tegelikkuse virgumiseks, kus me võiksime õppida möödanikku ületama ning siseneda Inimsuse uude mõõtmesse. Me võime isegi viibida, nii nagu paljud usuvadki, Viienda Maailma lävel – kus inimkond õpib taas astuma Galaktilisse kogukonda. Asuma uuesti talle õigusega kuuluvale kohale meie Linnuteel, teiste olendite kõrval, kellega me oleme jaganud oma arenguteed läbi paari viimase aastatuhande uneajastu. Vaimudetantsu lugu ületab aja ja ruumi piirid. See on lugu rahva teekonnast läbi Surelikkuse ajajärgu, kus meist on saanud oma piiratud mõtete vangid. Me oleme sunnitud avama oma meeled ning avardama oma teadvust iga hetke möödudes. Meie elu näib kulgevat kiirendatud korras, kuna nädala kogemusest saab hetke kogemus ning suhted võivad mõne kuuga läbida terve eluaja kogemused. See on Kiirenemise lugu. See on ala, kus müüt ja muistend sulanduvad tõelusse ning kus vaim omandab kuju. Vaimudetantsu lugu saab alguse palju inimpõlvi tagasi. See algab legendiga Tervendajast – Temast, keda on tuntud paljude nimede järgi ning keda paljud inimesed on näha saanud. Mahnt-Azoma, Tah-co-Mah, Kate-Zahl, Wa co-ma-tete, Tah-co-pah, Ee-see-co-tl [Ehecatl? – tlk.], Wai-co-mah, Hu-ru-kan, Quetzal-Coatl, Itza-matul, Kul-Kul [Kukulcan? – tlk.], Deganaweda, … On nii palju nimesid, Kanichi ta Kanichi wa nende hulgas, millega kutsusid seda mõistatuslikku olendit nood arvukad rahvad, kellega ta Kilpkonnasaarel rännates kohtus. Kui need ära tõlkida, siis on meie ees erinevat laadi tõlgitsused … Tuulteisand, Kahvatu Prohvet, Tervendaja, Vee Ja Tuule Isand, Taevast Langev Hõbedane Valgus. Ja nõnda edasi … Räägitakse, et see olend rändas maad mööda ringi ning õpetas inimestele, kuidas armastuses ja üksmeeles koos elada. Ta õpetas neid armastama oma vaenlasi. Neid õpetati tõusma madu-ussi kommetest kõrgemale, lõpetama verised ohvritalitused ja rituaalid. Ta juhendas neid suurte püramiidide ehitamisel ning juhatas neid radadele, mis viisid imetlusväärsete tsivilisatsioonide kujunemisele, tolteekidest maiadeni, hopidest irokeesideni. Ta kõneles oma isast taevas ning elukingi imelisusest, mille Ema andis meile koos meie kehaga, kehaga, mille kaudu me võiksime siin, sellel tasandil viibimise kingitust kogeda. Teda tunti igas Põhja- ja Lõuna-Ameerika maanurgas. Kes ta oli, see on meie isikliku tõlgenduse küsimus. Meie süda teab tõde, isegi kui meie pea keelab meil näha seda, mis meil otse silme ees seisab. Aga lugu läheb edasi tema lahkumisega siinselt tasandilt, et jätkata oma tööd Täheriigis. Et võiks toimuda meie, kes me siin Maa peal elame, suur taasühinemine nendega, kes tulevad teiseltpoolt Päikest ning et me võiksime sammuda läbi oivalise kuldse ajastu, kus inimkond saab end oma vaimus jälle sirgu ajada. Kus me võiksime nõutada endale oma pärusosa, mis anti meile sedavõrd kauges minevikus. Kaugemal, kui meie mälu ulatub. Ta õpetas meile Suure Rahu tavasid, mis kätkesid endas tõotust, et kui suudetaks madu-ussi kommetest kõrgemale tõusta, kui me suudaksime peatada sõja ja tapatöö, siis näeksime tema tagasitulekut ja inimsoo sõnulkirjeldamatute saavutuste hiilgava ajastu tõeluseks saamist. Need on igivanad teadmised. Teadmised, mis olid juba siis legendiks muutunud, juba siis aegade uttu kadunud, kui esimesed vallutajad sellele neitsilikule maale astusid. Ent teadmine elas edasi ja elab veel tänapäevalgi. Mu inkadest sõbrad Peruus on öelnud, et praegu on aeg, mil Kondori Inimesed ja Kotka Inimesed taasühinevad. Kui see aset leiab, siis ilmutuvad meile igimuistsed tõed meie algusest ja meie saatusest. Me saame näha Kuldajastut, millest räägitakse meie legendides. Meie legendid on meie ajalugu, mida on antud edasi ühelt sugupõlvelt järgmisele. Meie ajalugu on nõnda vana, et me teame vaid seda, et kui vallutajad saabusid, siis ei suutnud nad uskuda, et noid linnu olid ehitanud tuhandete aastate eest inimesed, kelle elulaad oli niivõrd lihtne. Prohvet kuulutas ka tulevikku, nooremate vendade tulekut tõusva Päikese poolt üle suure vee. See Prohvet oli heledanahaline ja merekarva hallikasroheliste silmadega. Tema juuksed olid punakuldsed nagu tõusev Päike ja sama värvi oli ka tema habe. Igal pool, kuhu ta läks, võttis kõik, mida ta puudutas, üle tema tervendava väe omadused. Isegi tänase päevani välja ravitseb juba pelgalt tema peale mõtlemine meie südamevalu. Prohvet ei olnud siin üksinda. Nad moodustasid Chigargwinidena tuntud rahva, kes elas Kesk-Ameerikas. Kanichi ta Kanichi wa on nüüdsel ajal sealne Tavade Hoidja. Ta on see, keda mere tagant tulnud kutsuksid Ülestõusnud Meistriks või Pühakuks. Noorema venna saabudes Koiduvete tagant hakkasid Prohveti ettekuulutused ilmsiks saama samal viisil nagu neid on räägitud ja elavale kivile jäädvustatud. Laastamine oli tohutu ja üks terve elulaad on Maa pealt peaaegu kadunud. Üheksateistkümnenda sajandi lõpupoole tundus paljudele vanematele vendadele ehk inimestele Esimese Rahva hulgast, et nad võivad täielikult haihtuda koguni inimkonna mälust. Just sel ajal sai üks Wavoka-nimeline lihtne mees nägemusi Prohvetist. Tema nägemused olid nii jõulised, et talle näis, et ta on omandanud võime Prohveti Endaga suhelda. Wavokale õpetati iidset tarkust ning käsitusi mõtte jõust. Ta pühendati muistsetesse saladustesse, mis sarnanesid sellele, mida me oma igapäevakeeles nimetame nanotehnoloogiaks. Kui me suutnuks koondada oma taotlust, siis oleksime võinud lasta ajal kollapseeruda ning tõepoolest taasluua omaenda tegelikkuse olemuse. Hävingu tagajärjed maa ja inimeste peal saanuks tegelikkuses ümber pöörata. See aeg oleks kokku varisenud. Õigupoolest oleksime saanud selle kokku rullida justnagu vaiba ning alles oleks jäänud see, mis oli olnud enne pärsitud loomisprotsessi tagajärgede ilmnemist. Teisiti öeldes, Wawoka uskus, et me oleksime võinud energiad uuendada ning nooremat venda poleks nagu kunagi olnudki. Aga võti! Selleks võtmeks, mille me peaaegu kaotasime, oli armastuse-energia, kõige kõrgem võnge universumis. Armastus, see on jõud, mis on kogu loomingu aluseks. Kui need teadmised olid Wawokale antud, siis juhendati teda, mismoodi luua olustikku, kus korraldada esimest Vaimudetantsu. Kus me võiksime unenägemises kohtuda oma esivanematega ning tegelikult ühendust saada suurte, piiritute vägedega, mis olid meie loomulik pärusosa. Õigepoolest me oleksime saanud ise muutuda nendeks vägedeks ja taasluua selle ilu, mis oli olemas enne tapatalgut. See tseremoonia, milllest ta kõneles paljudele inimestele, kes teda rääkimas kuulsid, sai tuntuks kui Vaimudetants. Paljud teised, kes kultuuriliste piirangute tõttu tema õpetusi täies ulatuses ei mõistnud, kutsusid seda Indiaani Messianistlikuks Liikumiseks. Prohveti lugu oli üldtuntud ja igal erineval põlisrahval siin Kilpkonnasaarel oli olnud temaga oma isiklik kogemus, ent Wawoka õpetused olid üsna selged. Ajastu meeleheitest võimendatuna levisid need õpetused väga lühikese ajaga üle maa. Ühtäkki võtsid inimesed osa Vaimudetantsust. Paljud imelood muutusid igapäevaseks asjaks. Paljud hõimud saatsid teele oma esindajaid, et järele uurida, missugust tõetera kätkevad eneses need õpetused ja tseremooniad, mis levisid paiuutede maal Wawoka ja Vaimutantsijate lähikonnas. Meeleheitele viidud inimesed, kes olid veidi enam kui üheainsa inimpõlve jooksul pidanud taluma oma elulaadi peaaegu täielikku teotamist, hakkasid tundma vaimujõu taaselustumist. Õpetustes oli räägitud Kanichi ta Kanichi wa ilmumisest. Inimesi tuli igalt poolt, paljud nende hulgas ka Lõuna-Ameerikast. Liikumine kasvas. Tekkis valgus, hakkas kumama lootus, et inimeste vaimuväge oleks võimalik sel uuel, kummatigi tegelikult väga iidsel viisil, uuesti sütitada. Mida suurem oli jõud, mida noorema venna vastu kasutati, seda hirmsam oli häving, millega kokku puututi. Isegi vägevad siuud, kes võisid kunagi hoobelda kümne tuhande sõjamehega, olid nende tulva all langenud. Tšerokiid, irokeesid – nende elulaad oli nüüd üksnes mälestus. Pehmelt väljendudes oli see ajahetk põlisameeriklase jaoks rõõmutu. Näis nagu ei suudaks mitte miski peatada noorema venna ja tema ahnuse meeletut pealetungi. Sõjavägi oli paigutatud ümber Nevada küngaste; inimeste kogunemist iga ilmakaare poolt jälgiti harda hirmuvärinaga. Kõikidel oli üks ja seesama sõnum. Kuidas olid nii paljud ilma telegraafita seda kuulda võinud? All orus olid eelneva kuu aja jooksul sajad palverändurid teel olnud, tulles koguni nii kaugelt kui Alaskalt. Mõned olid oma teekonna ette võtnud isegi sedavõrd kaugelt lõunast kui Peruust. Nad tulid jalgsi ja lohistitega; väikesed salgad, perekond, paar, kaks sõpra, üksik teekäija… Olid inimesed, kes hoidsid alal lugusid Prohvetist ja olid need, kes võisid vaid imeks panna seda, mida nad olid kuulnud oma esivanematelt. Nood, keda vaatlejad enda ees nägid, koondusid ühte väikesesse külasse. See oli rahumeelne, ent samas kätkes see endas energiat, mida “ponisõdurid” ei olnud harjunud tunnetama. Usk ja sisemine teadmine, et saab toimuma see, mille pärast nad olid tulnud. Prohvet pidi ilmuma nii nagu ta lubanud oli. Chigargwinidel oli saatjaskonnana kaasas suur hulk rahvast. Nad tundusid olevat üpris kummaline kamp. Nad olid habetunud, mõned neist olid punajuukselised ja roheliste või siniste silmadega ning nad olid sageli pikemad kui ülejäänud põlisasukad, kelle seltsi nad olid kokku tulnud. Need olid pühade teadmiste, mis Prohvet oli endast maha jätnud, kaitsjad. Kui nende kombed ja iidvana keel, mida keegi peale Chigargwinide ei kõnelnud, välja arvata, siis oleks võidud neid hõlpsasti eksikombel eurooplasteks pidada. Nad jäid välja valitud piirkonda laagrisse rohkem kui nädalaks ajaks. Peeti palju palvusi ning nad tantsisid Vaimudetantsu päevade kaupa. Puhastustseremooniaid korraldati iga osa võtva rahva kommete kohaselt. See oli vaatamist väärt vaatepilt. Toonased ajalehed kõnelesid arvukatest imelikkudest tuledest taevas. Kumendavast udust, mis tantsijaid ümbritses. See võis olla kõigest tolm, mida valgustasid laagrilõkked, millel tseremooniate kestel kunagi kustuda ei lastud, ent nonde asjade kummalisus pani inimestel, kes nendega harjunud polnud, kujutlusvõime perutama. All, rahva seas, pajatati niisugust lugu: Kanichi ta Kanichi wa ilmutas end inimestele, astudes välja kiirgavast kerast. Ta kõneles neile, et tema ei olnud mitte Prohvet ise, vaid see, kes talle enne saaabumist teed rajab. Ta ühendas nende lugusid sellest Prohvetist, kuigi neid lugusid rääkisid erinevad inimesed ning nende inimeste ümberjutustusi oma kogemustest Prohvetiga. Neile räägiti, et puhastustseremooniad peavad jätkuma veel neli päeva. Neile räägiti, et nad ei kardaks sõdureid küngaste peal – teati küll, et nad on vahti pidamas, kuid neil pole lubatud vahele segada ning et nende silmad ei näe seda, mis oli toimumas. Pärast ligi kaks nädalat väldanud tseremooniaid ja Vaimudetantsu tantsimist ning veel neli päeva kestnud tseremooniat Kanichi ta Kanichi wa juhatusel, tekkis taevalaotusesse väga suur helendav sõõr. Prohvet ilmus kokku tulnud inimestele otsekui ergava valguse keskelt. Ta kõndis suure kera juurest alla ning tervitas inimesi. Ta kõneles neile, et suuremalt jaolt olid nad ära unustanud need õpetused, mis ta algselt neile oli andnud. Et kalduti sõda pidama ning et paljud olid Madu-ussi Väe juurde tagasi pöördunud. Vereohvrid olid paljudele rahvastele igapäevaseks asjaks ning inimeste vahel oli palju lahkhelisid. Hõimude vahel tervikuna oli lahknevusi koguni veelgi rohkem ning nende naised ei olnud au sees. Tema õpetussõnad olid karmid, ent kaastundlikud. Ta kõneles neile, et nende olukord oli tõesti armetu ning et nad olid tõepoolest varjudeorgu ära eksinud. Kuid neile oli alati räägitud, et neil oli valik – alati oli neile räägitud, et nad kätkesid endas väge valida otsustava tähtsusega kogemuse lõpptulemust. See, mida nad läbi elasid, oli Armastuse Pühade Õpetuste hülgamise tagajärg ning selle vili, et nad üksteisega rahumeelseid suhteid alal ei hoidnud. Nad olid taas andunud Madu-ussi Väele ning kiindunud tapmisesse ja sõjamängudesse. Neil oli vere maitse suus, nad olid näinud und vägivallast – seega lõikasid nad seda, mida nad külvanud olid. Kui seeme halb on, siis tuleb saak kindlasti kehv. Prohvet valis nõukogu, kuhu kuulus kaksteist meest ja kaksteist naist. Üksteist meest olid Chigargwinid, kaheteistkümnes oli, uskumatu küll, Suurtasandiku sõdalashõimude seast. Põhjašaieenide Okassiga oli see, kes nõukokku valiti. Naistest olid üksteistkümmend Chigargwinid ning kaheteistkümnendaks oli erakordse vaimsusega ja sisemise jõuga noor maia tütarlaps. Prohvet rääkis neile, et nende usk oli siiski tugev olnud, olgugi et seda olid säilitanud vaid mõned vähesed, ja et nende taotlus oli säästnud neid täielikust hävitusest. Ja et sellepärast pidi neile näidatama suuri nägemusi võimalikust tulevikust. Et kui kohal viibijad oma rahva juurde naastes taastaksid Suure Rahu tavad, siis suudetaks olukorda enda kasuks pöörata. Siis leiaksid nad tee keerlevate varjude orust välja, mis oli samuti osa ettekuulutustest. Nad pidid pöörduma tagasi vanade kommete juurde. Kommete juurde, mis olid neid ülal pidanud ja mis olid toitnud nende rahvast lugudega suurusest, mille nad olid saavutanud. Et saavutamine sõltus vaimust ja suurus tegudest. Küllust sai ligi tõmmata ainuüksi inimeste kõige kõrgemast võnkest ning selle võnke määrasid ära nende käitumine ja mõtted. Nad pidid oma rahvaste juurde tagasi minema ja Suure Rahu tavad taaselustama. Kui nad suudaksid oma rahvaste seas mees- ja naisenergia uuesti ühendada, kui nad suudaksid tapmisenergia uinutada, kui nad vaid suudaksid üle saada oma vihast ja masendusest ning pöörata oma südame armastuse poole, mida Jumalik Isa ja Ema kallasid iga päev kõigile võrdväärselt, siis oleksid nad suutelised energiat muutma. See oligi see, mida vajati, et tuua tagasi endisaegset küllust, mis siin kunagi oli – ja mis saaks jälle olema. Siis muutuks nende elu sellel maal uuesti niisuguseks nagu see oli enne noorema venna tulekut üle Koiduvete. Ta kõneles neile paljudest asjadest ning virgutas nende vaimu, sest nende ülesanne pidi olema tõepoolest ränk ja raske. Ta rääkis neile ka seda, et praegu ei olnud veel tema tagasituleku aeg, kuna Kuldse Ajastu saabumist ette valmistades oli veel palju teha. “Üsna varsti on selle maa peal käes need lõpuajad, mida teie esivanemad ette kuulutasid. Te peate tagasi minema ja oma laagrid selleks hetkeks valmis seadma. Pidage meeles, et kõik on valiku küsimus. Te ei saa Nooremat Venda peatada, kuid te võite tema energiate võnketasemest kõrgemale tõusta. Te võite Tavade juurde tagasi pöörduda kui te teate, mismoodi Maast energiat tõmmata, ja te saate endid uuendada.” Neile pajatati veelkord ettekuulutusi lõpuaegadest, öeldi, et nad peaksid end oma teekonna jaoks uuendama. Neile räägiti veel kahest külaskäigust kui Prohvet tagasi tuleb, et töötada koos inimestega enne oma lõplikku naasmist ühes taevaste väehulkadega tähtedelt. Sel päeval, pärast seda kui inimene on veel hulk aastaid pimeduse sees elanud, pidi taevasse ilmuma suur valgus, mis jätab varju isegi keskpäevase päikesevalguse. Inimeste sekka ilmub suur täht ja selle tähe peal näevad nad kõiki, kes olid tõotanud tagasi tulla, Prohvet ise kaasa arvatud. Sellele hetkele eelneb palju tunnustähti taevalaotuses. Neile anti arvukalt seletusi, et nad oleksid Prohvetist teadlikud ning annaksid need hoiatused edasi, kui nad oma rahva juurde lähevad, et inimesed oleksid asjaga kursis. Et nad saavad neil päevil näha valgust läbi pimeduse – et kogu Maa oli läbi minemas. Matka lõpus on nad jälle kõrvuti Piisonitega, kui nad on Kotka järel läinud läbi taevavõlvile ilmunud suure vibukaare alt, mis viib neid Kuldse Ajastu rajale, mil nad saavad taas üheks oma vaimse minaga. Nad pidid saama tervikuks ihus, meeles ja vaimus. Mer-Ka-Ba. On rohkesti lugusid sellest, mis tollele Suurele Vaimudetantsule järgnes. Šaieeni taiatark Okassiga jätkas koos oma õpilasega, araapaho Istuva Sõnniga, Prohveti Õpetuse levitamist. 1890. aastal juhtis üks Suurjala-nimeline mees siuude salka, kunagise suure sõdalasrahva riismeid läbi kibekülma detsembrikuise lumesaju, tantsima Vaimudetantsu lootuses, et inimesed võiksid uueneda ning nende vaimutuli uuesti süttiks. Et nad võiksid tagasi pöörduda muistse aja inimeste kommete juurde, Suure Rahu tavade juurde. Et nad oleksid ette valmistatud Suure Vibukaare taevavõlvile ilmumiseks ja Piisonikõnniks, mis viiks nad Uude Maailma. Ent nad ei jõudnud mitte kunagi selle matka lõpuni. Kõik nad mõrvati Ühendriikide sõjaväe poolt keset hirmu ja sõgeduse mõttetut vaatemängu paigas, mida kutsuti Wounded Knee'ks. Vaimudetantsu enda kohta on olemas palju lugusid ja legende. Nende kaudu, kes seal kohal viibisid, on mõningad teadmised edasi kandunud ühelt sugupõlvelt järgmisele. Toonaste juhtivate ajalehtede arhiivides on endistviisi olemas mitmeid kirjeldusi. Üks lugu Boston Globe's räägib, kuidas sõjaväevõimude vaatlejad jälgisid, mismoodi kummaline kumendav udu keerles Vaimudetantsus osalevate pärismaalaste kohal. “Ilmselt mingi soojusanomaalia.” Sinna ilmus üks mees, kelle näojooni polnud läbi tolmupilve võimalik eristada. Paistis, et see isik rääkis iga inimesega, kes olid kõik eri hõimudest. Meile räägitakse, et nende enda emakeeles. “Nähtavasti oli tegu mingit laadi pettusega!” Üheksa on lõpuleviimise number: üheksanda sugupõlve saabudes, kusagil Nevada kõrbes toimunud Suure Vaimudetantsu ajast lugedes, astub too sugupõlv uude maailma, Viiendasse Maailma. See inimpõlv ongi üheksas sugupõlv, meie oleme Tähelapsed, kes avavad uksed. Minu raamatus “Viimne karje” on teisigi lugusid, mis on võrsunud sellest suurest Vaimudetantsust ning õpetusi, mis pärinevad temalt, keda ma kutsun Wa coma tete'ks, Tuulteisandaks. Me võime asju muuta. Me peame vahetama käiku nüüd ja praegu. See, mis oli minevik, seda pole enam olemas. See võtab uue inimsoo uue energia. See nõuab, et me ise Püha Sõõri jälle kokku paneksime. Me astume omaenese väe varal läbi selle näivuseloori järgmisse maailma. Viies Maailm on juba meie ees. Me peame looma energia, mis on suurem sellest, mis eelmise energia lõi. See on uue Üleilmse Teadvuse loomine. Selle loomine, mis on tehtud minust, sinust ja nendest, keda me oleme tõmmanud enda juurde. /…/ Me ei tohi aega raisata, me olemegi juba maha jäämas. Mitte keegi ei saa sind sinna viia, see on eneseabiprogramm. Sina teed valiku. Sa lood omaenese tegelikkuse olemuse. See on see tegelikkus, mille sinu lapsed sinult päranduseks saavad. /…/ Nüüd on aeg, mil suur virgumine on alanud. Kogu julgust ning sammu puhta meelega ja kerge südamega. Võibolla me oleme oma viimse ettekuulutuse täideminek. See, mille ma otsustan endast maha jätta, on sillaks uude maailma. See saab olema lihtne ja ilmselge. Täiskasvanud ei näe seda sel viisil ning lahutavad selle osadeks oma hirmudega ja arvustamisega. Täiskasvanud on kõik kinni köidetud oma kahtlustega ja hirmudega – narride silmaklapid! – aga lapsed, lapsed näevad väravat ning astuvad läbi vähimagi vaevata. Ma võin juba kuulda oma vanaema häält, mis seal teisel pool mulle ütleb… “Pojapoeg, mis sind küll nii kaua kinni hoidis?” Omanao Pathao Hitaka Robert Ghostwolf, “A Story of The Great Ghost Dance” Lühendatult tõlkinud SpiritRaver
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
Four Winds 2005, Seitseminen Sissejuhatus teemasse: ELUPUU/MAAILMAPUU ERINEVATE RAHVASTE JA KULTUURIDE MÜÜTIDES, LEGENDIDES JA RAHVALUULES Kari Silfverberg Nelja Tuule suveüritus ELUPUU Seitsemise rahvuspargis 7.-10.7.2005 Taustamaterjal mõtlemisaineks Elupuu, ilmapuu või taevapuu on igivana muistend, mida esineb või mida on esinenud kõikidel mandritel – nii arvukate põlisrahvaste kui ka muistsete nn kõrgkultuuride müütides ja legendides. Vanades tekstides esineb see teema muuhulgas India, Egiptuse, Kaldea, Babüloonia, Pärsia, Iisraeli/Palestiina, Kreeka, Türgi, Skandinaavia ja Islandi, Britannia, Hiina, Jaapani ja Kesk-Ameerika (maiade) kirjalikus pärandis. Põlisrahvaste suulises pärimuses esineb see teema muuhulgas altailastel, soomeugrilastel, mongolitel, indialastel, ida- ja lääneaafriklastel, samuti Põhja- ja Kesk-Ameerika rahvastel. Erinevate mandrite rahvaste Elupuu-müüdid ja -muistendid võivad olla hämmastavalt sarnased. Elupuu- või Ilmapuu-temaatikal on seoseid ka ilmasamba, maailmateiba ja maailmamäe teemadega. Peamine erinevus on selles, et Elupuu on elav ja haljendav puu, mis kannab vilju, annab mahla või vaiku vms ning hoiab alal elu maa peal, kuna aga ilmasambad ja -postid on ehitised, "surnud" aine – kivi, puit või metall. Ilmasamba ülesandeks võib olla ka taevavõlvi toetamine. Mõningates vanades Idamaade tekstides on Elupuu-sümbolit kasutatud ka biofüüsilise (nähtava) maailma terviklikkuse kirjeldamiseks. Samast vaatenurgast on mõned uurijad (näiteks Väinö Valvanne) tõlgendanud Kalevala Suure Tamme runo. Elupuu/Ilmapuu erinevad tüübid Tüüp 1) Elupuu asub Paradiisi või Eedeni aia keskel. Tema viljad või mahl annab igavese elu või tervise (võrdluseks näiteks alkeemikute Tarkade Kivi). Vaata näiteks Piibli 1. Moosese raamat ning muinaskaldealaste ja pärslaste legendid. Mõnikord on Elupuu õied kuldsed (näiteks pärsia muistendis). Vahel räägitakse, et Elupuu küljes kasvavat kõikide puuliikide viljad. Piibli 1. Moosese raamatus kirjeldatud paradiisi Elupuu ja niinimetatud Hea ja Kurja tundmise puu on erinevad sümbolid. Paradiisi Elupuu juure all asub sageli allikas (eluallikas) või järv, mille veel on samuti igavese elu või tervise andja omadus. Juure all võib elutseda ka madu (naiseliku energia ehk maaenergia sümbol). Puu okste peal ja lehestikus elab arvukalt linde, kes võivad olla ka uut sündi ootavad hinged. Vahel elab Elupuu ladvas suur kotkas (näiteks mõned pärsia ja india muistendid) või ülijumal ise. Elupuu võib olla ka Saatuse Puu, mille lehtede peale on kirjutatud kõikide sündinud inimeste saatus. Kui inimene sureb, siis kukub tema leht maha. Tüüp 2) Teine Elupuu algkuju on maailma keskpunktis või maailmamäe otsas asuv hiigelpuu, mis ulatub maailmakõiksuse (kosmose) kõigi erinevate korrusteni: juured allilma või manalasse, tüvi keskmaale, kus inimesed elavad ning latv ülailma ehk taevasse (jumalate elupaika). Elupuu on maailmakõiksuses selle erinevaid tasandeid või reaalsusi ühendavaks keskteljeks, mis sümboliseerib ka kogu kosmilist maailmakorda. See mudel on üldlevinud mitmetel põlisrahvastel ja vanadel šamanistlikel kultuuridel – näiteks altailastel ja soomeugrilastel, muinasskandinaavlastel ja germaanlastel (Yggdrasil-puu) ning mõnel Põhja-Ameerika indiaanirahval. Yggdrasil-puu juure all asub püha allikas, mida valvab suur madu. Ladvatipus elab vägev kotkas, kes näeb kõike, mis maa peal toimub. Elupuu sümbolina kasutatakse tihti tseremoniaalset sammast (tootemisammas), mis võib seista väljas või olla tseremooniahoone kesksammas. Mitmetel Altai rahvastel on Elupuu sümboliks puu või sammas, millel on 7, 8 või 9 okstega või rõhtpindadega tähistatud tasandit (taeva korrused) ja kõige tipus lind. Mõnele Aafrika rahvale (näiteks Etioopia guraged) on Elupuu sümboliks ümmarguse kujuga eluhoone keskne tugisammas, mille ülaosas on tihti oksi sümboliseerivad ja katust kandvad radiaalsed kaldtoed. Elupuul on tähtis osa šamanistlikes riitustes, tervendamises ja teadmiste hankimises – tema abiga laskub šamaan allilma hinge tagasi tooma või tõuseb ülailma, et jumalatega suhelda. Abivahendiks võib olla ka ilmasammas. Saamidel vastab Elupuule šamaanitrumm. Tüüp 3) Maailma kesksammas või ilmapuu, mis toetab taevast ning hoiab taevast ja päikest maha kukkumast. Selle tüübiga võib seostada ka Põhja-Ameerika preeriahõimude sõdalaste Päikesetantsu-rituaali kesksammast. Mõned Siberi rändrahvad (näiteks jakuudid) arvasid ennemuiste, et taevavõlv on pingule tõmmatud nahkadest telgikatus, mida ilmapuu üleval hoiab. Mõned Elupuuga seostatud puuliigid: Lehis, hõbekuusk, tamm, kask, pihlakas (Altai hõimud ja soomeugrilased); Saar (Yggdrasil) ja tamm (muinasskandinaavlased ja -germaanlased, muistsed keldid); Mõned viljapuud, eriti õunapuu (seemi rahvad, pärslased, indialased); Sükomoor, seeder, datlipalm (Vahemere alad ja Lähis-Ida); Mänd, küpress (mõned Põhja-Ameerika indiaanirahvad); Ahvileivapuu (Baobab), Podocarpus ja Prosopis africana (mõned Aafrika rahvad). Elupuu sugu varieerub erinevatel rahvastel. Egiptlastel, pärslastel ja indialastel oli ta tihti naissoost (võrdluseks paljude rindadega lopsakad naisfiguurid-toitjad). Mõned legendid räägivad, et inimene on Elupuust sündinud. Elupuuga seotud loomadest kõige märkimisväärsemad on kotkas ja madu või draakon, kes sümboliseerivad taeva (ülailm) ja maapõue või manala (allilm) jõudusid. Yggdrasili müüdis on orav käskjalg ladvas elava kotka ja juure all elutseva mao vahel. Lisainfot käsitletava teema juurde: Elupuu, ilmapuu, taevapuu, saatuse puu ning ilmasamba ja -teiba teemadega seondub teisigi puudekultuse ja -austamise tseremooniaid ja rituaale, nagu pühad hiied ja ohvrihiied, pühapuu, ohvripuu, toitja-puu, tavandipuu, haldjapuu, taiapuu, mälestuspuu ja nimepuu. Mõningates Elupuumüütides esineb ka ohuteema: paradiisi Elupuu kasvab sedavõrd suureks, et varjutab päikese, muud taimed surevad ja inimesi tabab näljahäda. Inimesed (või kogukonna kangelane) peavad lõpuks puu maha raiuma ning sellest algab uus maailmakord ja kontakt jumalatega katkeb. Kalevala Suure Tamme runo käsitleb sama teemat. Elupuu teemal on tähtis koht ka juutide Kabbalas – esoteerilises õpetuste süsteemis, millest said inspiratsiooni keskaja alkeemikud. Näiteid rahvapärimusest: La-laulan tolle talu / laulan pihelga õue'elle tamme tanuma keske'elle./ Kasvas tamme tanumalla tammella tasased oksad / igal oksal ubin ubinalla kullast võru / kullast võrulla käokene Käokene kukkumassa / kulda suusta pudenemassa vaske lõugadelt valgumassa / kuldasesse kausikesse vaskisesse vakakesse. Vana soome regivärss "Kuldvõrutamm" Ja Jehoova Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja milledest hea oli süüa, ja elupuu keset aeda ja hea ja kurja tundmise puu. Esimene Moosese Raamat Mäe tipul kasvab kask, tõustes läbi kaheteistkümne taeva. Kuldsed on kase lehed, kuldne kase koorgi, juure all maas on läte täis eluvett, lättes kullast kruus. Vana tatari rahvalaul Keset metsa kasvab künka otsas hiiglakask, mille juured põimuvad ümber maa ja oksad piiravad taevast. Kase juurte all on hööveldatud laudadega ja valgete linikutega kaetud allikas, allika kõrval punane puukann, kannus magus mõdu. Mordva rahvajutt Keset paradiisi seisev healõhnaline elupuu, mille latv riivas taevast, mille oksad varjutasid paradiisi ja mille juurel pulbitses 12 piima ja mee allikat, kandis iga puuliigi lehti ja vilju. Vene käsikiri 17-dast sajandist Maailma nabal, kõige keskpunktis, kõrgub hiigelsuur hõbekuusk – kõige kõrgem puu maa peal, mille latv ulatub ülijumal Bai-Ülgöni eluasemeni. Altai muistend Näited on valitud Ritva Kovalaise ja Sanni Seppo raamatust "Puiden kansa" ("Puude rahvas"). Teemakohast kirjandust: Arnott, C.J., McCulloch, D.D. et.al (editors): "The Mythology of All Races in Thirteen Volumes", Cooper Square Publishers, New York, 1964; Birket-Smith, Kaj: "Kulttuurin tiet", 3.kd., WSOY, Porvoo, 1972; Caldecott, Moyra: "Myths of the Sacred Tree", Destiny Boks, Rochester, Vermont, 1993;
|
| |
 |
 |
 |