pajatused

Siia tulevad lood meie isiklikest kogemustest igapäevaelus, rännakutel, šamaanlikke praktikaid tehes jm....

**********************

Juhtusin kunagi aastaid tagasi nägema mingilt Soome telekanalilt üht lummavat filmi - „Šamaan. Trumm on mu ratsu, tuuled mu tiivad“. Võtsin selle videosse ja tõlkisin teksti ära, sest see -toimib- ka iseseisvalt, ilma pildita :)

TRUMM ON MU RATSU, TUULED MU TIIVAD...

...Nägin und. Vanaisa tuli minu juurde tagasi. Ta oli tulnud Suurest Üksildusest, et mind üles otsida. Vanaisa palus, et ma tõuseksin ja välja läheksin. Tegin, nagu ta soovis. Nägin võimsat helevalget valgust... Tundisn, et vanaisa kõnnib minu kannul.

Pöörasin ümber, et pärida, millist teed kaudu minna, aga ta oli juba ära läinud. Astusin valguse poole, ent mu jalad ei puudutanudki maapinda. Ärkasin üles omaenda kisenduse peale.

Mida vanaisa tahab? Kuhu ma minema pean?

„Kaugel põhjakaares, öö ja hämaruse piiri peal, kõrgub puu. Selle okstel uinuvad veel sündimata šamaanide hinged. Ja kaarnad, mustakuuelised valgusekandjad, valvavad nende üle senikaua, kuni nad on küllalt tugevad, et hingede puult lahkuda.

Kui sul on kavas šamaaniks saada, siis tuleb sul laskuda maapõue läbi Suure Juurestiku. Sealt leiad vaimu, kes juhatab sind kahe vastassuundadesse voolava jõe juurde. Üks voolab maa keskpunktist välja põhja poole – viies endaga vett, milles on surijaid pestud ja puhastatud. Teine voolab lõunasse, Päikese suunas – kaasas vesi laste jaoks. Nood jõed on Maaema veri.

Surm on elu eeltingimuseks. Kui sa sellest aru saad, siis võib sinust saada mees, kes lovesse langeb.

Sinule, kes sa veel mu tuld näinud pole, annan ma valgusekuma. Annan sulle tuld juua nii nagu mina joon. Annan sulle tuld süüa nii nagu mina söön. Palun tuld, et ta sulle teed näitaks ja panen su silmad nägema. Nägema märke, nägema nii välja- kui sissepoole. Et sa näeksid nõnda kui mina näen.

Pöördun maa nelja nurga poole, hõikan nelja ilmakaare poole. Hüüan Päikest ja Kuud, sosistan Taevavetele, mis rohu haljendama panevad. Kutsun kõiki linde. Kuulatan rebase samme ja kärbi ja hiire astumist – kuulatan kõiki oma abivaime. Meelitlen, sosisklen... Ootan Karu, Maa Kõrva, kes mulle teed näitab.

Sinust saab tasakaalu säilitaja, hea ja halva kooskõla alal hoidja. Sinust saab särav vari, mis näeb kõige algust ja kõige lõppu, mis lõpmatusse heiastub. Sina pead parandama paha ja au sees hoidma harmooniat, hea ja halva tasakaalu.

Laula, mu trumm, hüüa mu looma! Laula nii, nagu mina laulan... Anna oma jõudu neile, kes elavad minu ligidal ja nendele, kelle eluas on kaugel. Valva hingede järele, kes otsivad vabadust – ja kannavad endaga kaasas julgeid unistusi. Ära lase meie rahval nutta ja leinata. Anna vabastava rõõmu valgust ja soojust – ja pööra mure pale meist eemale.

Pimedus on laskunud meie maa ja meie elu üle. Aita muuta meie kulgu, too meie laste unelmad tagasi! Kuula mu häält, nõrgukest... Laula, mu trumm, minu rahva nimel. Laula valguse nimel.

Saitan-Koika, sina oleva isa, sind peame lakkamatult meeles. Ja ükskord inimesed mõistavad, ükskord mu lapsed meenutavad.

Mine nüüd otsima puud, millest saab sinu trumm. See on üks kolmest puust, mis kõnelevad ühe häälega. Esimesest puust on su esiisad alguse saanud – ja see kaitseb sinu sugu tõbede ja surma eest. Toda puud ära puutu. Teises puus elab su rahva vaim. Sinna on koondunud kõikide meie lahkunute laulud ning alles siis, kui sa oled küllalt alandlik, et neid kuulda, alles siis jõuavad nad sinu südameni ja muutuvad sinu enda lauluks. Selle puu okste peal siristavad sündimata laste hinged nagu väikesed linnud – ja siin lähevad nad puhkama peale lühikest teekonda. Kolmas puu kutsub sind ja ütleb: „Võta mind, võta mind.“ Selle puu juures seisata.

Mu poeg, sule oma silmad ja mine hirmu tundmata. Täismeheks sirgununa pea meeles oma lapsepõlvepärandust. Ole kartmatu, otsi oma enda elu, oma enda rada ning neid, kelle läheduses sul elada tuleb.

Hoia pimedus eemal, mine varjust välja, valguse suunas. Mine kartmatult, käi oma rada...

Otsekui noolepea tõuseb su koda Põhjatähe poole, mis taevavõlvi toetab. Linnuteel, taeva veere peal, elab Taevakoer. Ta närib oma täherihma üha õhemaks. Ja kui ta oma lõast valla pääseb, siis langeb taevas meie peale alla.

Hoia, et sa metspõhjapõdrale sügavale silma sisse ei vaataks, sest nii tema kui ka naisterahva silma sisse on Maaema poetanud kasvu seemneiva. Ja kui sa põhjapõdra tapad, siis pead sa silmad Maaemale tagasi andma.

Õpi kõndima tõttamata ja kõnelema kiirustamata, et sa tuult ei ärataks. Alles siis, kui oled šamaaniks saanud, võid paluda Tuulte Peremeest, et ta maa neljast nurgast tuulekeerise saadaks või tuuleiile vaigistaks.

Sul tuleb minna põhjapõtrade ürgema manu – paluma oma šamaanirüü tarbeks nende loomade nahku, kelle jalgade külge on köidetud päikesekiired. Neilt saavad vasikad oma kullaläikelise karva – päikesevasikad, kellest peab saama sinu rüü.

Nood mees ja naine on šamaani algläte. Pöördu siia tagasi luba küsima, kui oled valmis rüüd tegema.

Üles lendavad lõkkesädemed on linnud. Püüa nad kinni, jäljenda nende lendu – ja kinnita nad oma rüü seljatüki külge.

Sinu rüü punane värv on Päikeseemale, must Maaemale ja valge Jääemale.

Värvikividest teevad naine ja mees ookerpunast ja musta värvitooni ning kui nad sepist taovad, siis taovad nad sind ennast ja ehteid, mis aitavad sul sinu abivaime kokku kutsuda. Nad kinnitavad su rüü külge helkivad roided selle märgiks, et sa tegid tutvust surmaga ja pöördusid tagasi.

Minu loomavaimuks on lind, mis sellest, et väike ja väeti. Korda kolm pean ma teda kohtama: esimest korda ilmale tulles, teist korda šamaaniks saades – ja kolmandat korda siis, kui ma ei kõnni enam selle maa pinnal.

Kui inimene oma hinge ära kaotab, siis jääb ta tõbiseks. Kui lähed otsima kadunud hinge, siis satud niidina kitsa raja peale. Kuulata tõbiseks jäänu hingamist, sisima liblika liigutusi... Kui hinguse rada kulgeb valge niidina, siis saab ta terveks – aga kui hingus kulgeb musta niidi moel, siis on ta surmale määratud.

Kui sa tolle kaotsi läinud hinge äkki üles leiad, siis pead ta aega viitmata kinni püüdma.

Vii meid valguse rada pidi, näita, kuidas me minema peame. Saada meid Päikese saabumiseni. Talv on meie aeg – saada meid taevase vihma juurde ja kasvava rohu manu. Anna surnud maale ja kuhtuvatele inimestele uus elu. Maaema, anna meile elu.

Raud on tule isa, kivi on tule ema. Karasta kärmast tera, mis pimeduse pooleks lõikama – ja sinu sisima tee avama peab.

Algses maailmas ei olnud ei Päikest ega Kuud. Inimesed oskasid lennata. Oma väega valgustasid ja soojendasid nad ilmaruumi enda ümber. Aga tõbi tuli inimese sisse ja Pimedus neelas Valguse. Pimeduse seest kerkisid üles Päikeseema ja Kuuema – ning hakkasid kõndima mööda taevavõlvi, särades justnagu peeglid. Sinul tuleb kanda neid oma rüü küljes, et sa inimeste tegusid näeksid – ja nende mõtteid heiastaksid.

Sinu pärast olen kutsunud Taevast ja Maad. Sinu pärast olen kutsunud kõiki oma loomi. Sinu pärast olen kutsunud kõiki inimesi. Olen liulenud Šamaanipuu võras ja käinud läbi kolm maailma: laskunud allilma, lennanud läbi taeva seitsme korruse ja naasnud keskmisse ilma. Olen otsinud meie esiisasid sealtpoolt aega ja ruumi. Olen otsinud sulle tulevikuteed...“

„Minu trumm ei ole veel kunagi tundra kohal laulnud. Kõndisin läbi tarretava talve, kõndisin siis, kui kevade soojus jääd sõi. Kõndisin siis, kui kevadest sai suvi. Tahtsin tundrasse minna ja laulda... Aga ikka varjas maakamarat jää, ikka helkis hang. Ma ei leidnud kaitset, tundra ootas mind asjata. Aga nüüd ma laulan. Siin on mu trumm, laulan oma esimest laulu. Tahan laulda headusest, laulda samamoodi nagu šamaanid enne mind on laulnud. Tahan rännata läbi kõigi maailmade. See on mu esimene laul – laul, mis kuulus minu vanaisale. Anna mulle tema vahvust. Anna mulle tema lauluväge. Kasvata sellest minu oma laul.

Minu tee kulgeb purpurse pilve pervel, läbi läänekaares heljuva kuldse pilve eest. Lendan, tiivad laiali laotatud. Sööstan läbi taevavõlvi, linnupea ette kallutatud. Trumm on mu ratsu ja tuuled mu tiivad. Päike on mu sulisrüü. Kuu on mu tiivad. Mu trummi helid paiskuvad tähtedeni. Lendan pilvelaama all, puulatvade kohal. Lendan taevavõlvi all, pilveparve kohal.

Juhtusin kunagi aastaid tagasi nägema mingilt Soome telekanalilt üht lummavat filmi - „Šamaan. Trumm on mu ratsu, tuuled mu tiivad“. Võtsin selle videosse ja tõlkisin teksti ära, sest see -toimib- ka iseseisvalt, ilma pildita :)

TRUMM ON MU RATSU, TUULED MU TIIVAD...

...Nägin und. Vanaisa tuli minu juurde tagasi. Ta oli tulnud Suurest Üksildusest, et mind üles otsida. Vanaisa palus, et ma tõuseksin ja välja läheksin. Tegin, nagu ta soovis. Nägin võimsat helevalget valgust... Tundisn, et vanaisa kõnnib minu kannul.

Pöörasin ümber, et pärida, millist teed kaudu minna, aga ta oli juba ära läinud. Astusin valguse poole, ent mu jalad ei puudutanudki maapinda. Ärkasin üles omaenda kisenduse peale.

Mida vanaisa tahab? Kuhu ma minema pean?

„Kaugel põhjakaares, öö ja hämaruse piiri peal, kõrgub puu. Selle okstel uinuvad veel sündimata šamaanide hinged. Ja kaarnad, mustakuuelised valgusekandjad, valvavad nende üle senikaua, kuni nad on küllalt tugevad, et hingede puult lahkuda.

Surm on elu eeltingimuseks. Kui sa sellest aru saad, siis võib sinust saada mees, kes lovesse langeb.

Sinust saab tasakaalu säilitaja, hea ja halva kooskõla alal hoidja. Sinust saab särav vari, mis näeb kõige algust ja kõige lõppu, mis lõpmatusse heiastub. Sina pead parandama paha ja au sees hoidma harmooniat, hea ja halva tasakaalu.

Pimedus on laskunud meie maa ja meie elu üle. Aita muuta meie kulgu, too meie laste unelmad tagasi! Kuula mu häält, nõrgukest... Laula, mu trumm, minu rahva nimel. Laula valguse nimel.

Saitan-Koika, sina oleva isa, sind peame lakkamatult meeles. Ja ükskord inimesed mõistavad, ükskord mu lapsed meenutavad.

Mu poeg, sule oma silmad ja mine hirmu tundmata. Täismeheks sirgununa pea meeles oma lapsepõlvepärandust. Ole kartmatu, otsi oma enda elu, oma enda rada ning neid, kelle läheduses sul elada tuleb.

Hoia pimedus eemal, mine varjust välja, valguse suunas. Mine kartmatult, käi oma rada...

Otsekui noolepea tõuseb su koda Põhjatähe poole, mis taevavõlvi toetab. Linnuteel, taeva veere peal, elab Taevakoer. Ta närib oma täherihma üha õhemaks. Ja kui ta oma lõast valla pääseb, siis langeb taevas meie peale alla.

Hoia, et sa metspõhjapõdrale sügavale silma sisse ei vaataks, sest nii tema kui ka naisterahva silma sisse on Maaema poetanud kasvu seemneiva. Ja kui sa põhjapõdra tapad, siis pead sa silmad Maaemale tagasi andma.

Õpi kõndima tõttamata ja kõnelema kiirustamata, et sa tuult ei ärataks. Alles siis, kui oled šamaaniks saanud, võid paluda Tuulte Peremeest, et ta maa neljast nurgast tuulekeerise saadaks või tuuleiile vaigistaks.

Sul tuleb minna põhjapõtrade ürgema manu – paluma oma šamaanirüü tarbeks nende loomade nahku, kelle jalgade külge on köidetud päikesekiired. Neilt saavad vasikad oma kullaläikelise karva – päikesevasikad, kellest peab saama sinu rüü.

Nood mees ja naine on šamaani algläte. Pöördu siia tagasi luba küsima, kui oled valmis rüüd tegema.

Üles lendavad lõkkesädemed on linnud. Püüa nad kinni, jäljenda nende lendu – ja kinnita nad oma rüü seljatüki külge.

Sinu rüü punane värv on Päikeseemale, must Maaemale ja valge Jääemale.

Värvikividest teevad naine ja mees ookerpunast ja musta värvitooni ning kui nad sepist taovad, siis taovad nad sind ennast ja ehteid, mis aitavad sul sinu abivaime kokku kutsuda. Nad kinnitavad su rüü külge helkivad roided selle märgiks, et sa tegid tutvust surmaga ja pöördusid tagasi.

Minu loomavaimuks on lind, mis sellest, et väike ja väeti. Korda kolm pean ma teda kohtama: esimest korda ilmale tulles, teist korda šamaaniks saades – ja kolmandat korda siis, kui ma ei kõnni enam selle maa pinnal.

Kui sa tolle kaotsi läinud hinge äkki üles leiad, siis pead ta aega viitmata kinni püüdma.

Vii meid valguse rada pidi, näita, kuidas me minema peame. Saada meid Päikese saabumiseni. Talv on meie aeg – saada meid taevase vihma juurde ja kasvava rohu manu. Anna surnud maale ja kuhtuvatele inimestele uus elu. Maaema, anna meile elu.

Raud on tule isa, kivi on tule ema. Karasta kärmast tera, mis pimeduse pooleks lõikama – ja sinu sisima tee avama peab.

Siin ma olen, vaata... Olen Päike, vaata mind...“

Soome keelest tõlkinud SpiritRaver